sünnilugu

Kopeerin siia oma sünnitusloo ka, mis kunagi kirja sai pandud. Ei viitsi seda muutma hakata :P

Algas kõik siis 20.12. Detsembrikate kogunemisel mainisin ka, et miskid õrnad asjad käivad aga need vist libakad. Olid sellised kaootilised, et kui ei mõelnud...(tissipaus)... siis nagu ei olnud mingeid valusid.
Keskööl ärkasin ülesse. Kass oli nimelt lille maha ajanud. aga enam magama ma jääda ei saanud, sest avastasin, et tegelikult on juba täitsa valus olla. Lebasin niisama voodis edasi ja kui valu tuli, siis vaatasin kella ka. Ühel hetkel mõtlesin, et aitab naljast, enam ma ei valuta ja magan edasi. Kogusin hunniku patju seljataha ja jäingi istudes veidiks magama. Siis aga ärkasin ikkagi täitsa valudega ülesse ja läksin teise tuppa, et valude vahesid üles ka kirjutada. valdavaks tulemuseks sain 6. Mõtlesin, et kui 5 mintsa kirjutama hakkan, ajan mehe ka ülesse. Ootasin siis tunnikese ja siis sai kõrini. Läksin ja ütlesin, et valud on 6 min tagant ja huvitav kuna liikuma peaks hakkama. Tema sai aru et midagi on mul häda aga pidin ikka seletama veel, et regulaarsed valud ja 6 minuti tagant. aga otsustasime, et las ta magab veel tunnikese ja kui tihedamaks läheb ajan ta ülesse. Aga ega tema ka siis enam magada ei saanud. mõne aja pärast vaatasin haiglakoti veel üle. Sõime ja sättisime end minema. Minu ema tuli veel uurima, et miks me nii vara üleval oleme. Autosõit ei olnudki nii hull kui arvasin. Käisime veel bensiini ja süüa ostmas. Päris tore oli Statoilis seista ja valutada. Aga valud ei olnud veel midagi hullu, täitsa talutavad. Siis võtsime ette tee Tartust Põlvasse. Ja nagu ikka, mida lähemale haiglale, seda nõrgemaks valud jäid. Mõtlesime, et no ega hullu vast ei ole, kui tuleb välja, et valehäire (polnud ju ei mingit vete tulekut ega limakorki ja valud ka sellised normaased). seitsmeks jõudsime haiglasse. Kui küsiti, et kas sünnitama, sisi seletasin, et arvan küll aga äkki valehäire. Vahetasin siis riided ja liikusime edasi ämmaka juurde. Katsuti avatust (4 cm) ja pandi KTG alla. Lamasin seal pool tunnikest ja siis saime valida kus valutada tahame. Küsiti ka sünnitusplaani. Ütlesin,et sooviks vette sünnitada ja et looteveed ise ära tuleksid. sealt edasi liikusime mehega siis du¹¹i alla valutama. Siis eraldus juba ka limakork. Sain suure pampersi enda jaoks. Aga du¹¹i all oli väga mõnus olla. Istusime seal oma kaks tundi. Siis enam ei olnud hea olla, sest vesi tegi kõik justkui valusamaks. Koridori peal naeratati meile vastu ja öeldi, et nad arvasid, et me jäämegi sinna. Siis tehti taas KTG ja üks üliõpilane tuli ka dokumente täitma (esinenud haiguste kohta ütlesin, et need on raamatus kirjas sest ei viitsinud enam nendele küsimustele vastata). Ikka nõme on vastata kui endal samal ajal suured valud. Valutamine selle KTGga on selline omamoodi huvitav. Enne kui endal valus hakkas väga, sai vaadata kuidas numbrid kiirest ronima hakkavad ja siis tuli ikka väga suur valu ka järgi. Siis istusime mehega sünnitustoas ja valutasime seal vaikselt edasi. Kõige parem oli voodi serval istuda ja valu korral siis peput tõsta ja kätele toetada. 12 oli ämmakate vahetus. Mind tutvustati kui vaikset sünnitajat. Uus ämmakas sai veel päris mitmel korral tulles öelda, et noh, istute nagu pääsukesed õrrel.1 paiku katsutu siis taas avatust. 6 sõrme. Vestlesime ka vete avamise teemal. Ta arvas, et ega nad ise lahti ei lähe ja saaks kiiremini hakkama kui nad lahti teha. aga tol hetkel ma veel loobusin. Läksime jälle du¹¹i alla valutama. sellest käigust on mehel mõned pildid, kus ma juba üpris surnud näoga olen. Valu korral hingasin juba u-tähe peal. Kella kaheks läksime tagasi sünnitustuppa. Mõtlesime siis naerugaasi proovida. Kõrvalt sünnitustoast tulid aga juba täitsa kõvad hääled. Kusjuures valud käisid minul samal ajal kui tema karjus. Järgmised 3 tundi me kedagi ei näinud enam. ...(tissipaus)... Lihtsalt teine sünnitaja ei saanud kiiremini valmis. Keegi õde vahepeal piilus meid paar korda. Nii siis jäi ära igasugune naerugaas. Kui siis seitsme paiku ämmakas lõpuks vabanes tegi ta mul veed lahti. Avatust oli 9 cm selleks hetkeks. Osa limakorgist tuli ka veel koos vetega. Mees sai joosta miskite lapikeste järgi, sest vett oli nii, et kõik kohad olid märjad. Siis sain seista KTG küjes laua najal ja juba karjusin. Need valud olid ikka juba väga jubedad.Ämmakas pani vannivee jooksma ja pidin ütlema kui pressida tahaks. Vannis aga ei tulnud mul kuidagi see pressimine välja. Osalt vist ka oma oskamatuse ja väsimuse tõttu. Igastahes tunni ajaga ei juhtunud midagi. Valud pigem kadusid ära. Siis kupatati mind lauale, hernekott seljataha ja üritasime seal. Endal oli juba väga lootusetu tunne.Küsisin mitu korda, et kas ta ikka liigub edasi. Aga seal laual oli palju parem olla. lõpuks hakkasin aru saama mida teha ja suutsin pressimised paremini ära teha. Mees nägi ka kuidas lapse pea vaikselt paistma hakkas ja edasi-tagasi liikus. Vahepeal suutsime veel ämmakaga soenguid võrrelda (tema arvates ei olnud hea võrdlus :P) Ja nii uskumatu kui see sel hetkel ka lõpuks tundus, 22.17 sain oma tütrekese kõhule. Esimese asjana tegi väikse pissi ja pistis sõrmed suhu. Pärast platsenta sündi tikiti mind kinni. Need nö valuvaigisti süstid olid ikka väga kibedad. Kuna tehti ka lahklihalõige tundus seda õmblemist päris palju. Üks väike sisemine haavake oli ka. Siis aga hakkas mul üpris paha. Sain tilga mis olemise veidi paremaks tegi. Siis ronisin voodile kus tita ka oma imemisoskust demonstreeris. Siis aga hakkas jälle paha. Vererõhk oli nullis ja pulss laes. sel ajal kui issi käis õega last kaalumas-mõõtmas sain mina veel suuremas koguses tilka ja rääkisime ämmakaga maast ja ilmast. Järgmisel hommikul sain ma veel sutsu kuna laps oli saanud ka endale 0+ vere ja minul 0-. Perepalatiga oli aga selline lugu, et kuna mina olin viimane sünnitaja, siis jäime perepalatist ilma. aga meile tehti üks 2kohaline palat perepalatiks. Kui varem olin kahelnud, kas on mõtet koos seal olla, siis nüüd tean, et üksi oleks oma madala hemoglobiini ja õmblustega seal väga raske olnud.

Lõppkokkuvõttes meenutan sünnitust kui rasket aga positiivset kogemust. Eriti tore oli kogu personal kogu selle 3 päeva jooksul mis me seal olime. Siiani tahaks ämmakat kallistada, et tema abiga mu tütreke praegult minu kõrval keelt näitab.

Hanna Maarja sündis siis päevade järgi määratud tähtajal 21.12.2007 kell 22.17. Kaalus 3758 ja oli 51 cm pikk. Apgar 9

PS. mulle tundub, et kogu selle valutamise ajal suutis mees palju rohkem muretseda ja mõnes mõttes oli temale isegi koledam kogemus kui mulle. Aga ei kujuta ette et oleksin seal üksinda olnud.

P.P.S need tissipausid on mehe lisatud kui laps süüa tahtis. :D

kurdan kurdan kurdan

mõtlesin et kurdaks veidi. Nüüd on siis 4 nädalat tähtajani. Ja tunne on küll selline, et võiks juba varsti ära sündida. Laps surub väääga tugevalt paremal ribidesse ja väga raske on leida asendit, kus valus ei oleks. Vetsus käimised on ka tihedaks muutunud. Küljekeeramine ja voodist välja saamine on omaette ettevõtmine. Mitteüldse lihtne ja tavaliselt peab sealt otse vetsu suunduma või tuleb väike toonus sellepeale kallale. Käed on ka juba mitu nädalakest paistes. Jalad õnneks muret ei valmista. Vahel on need ka paistes aga see läheb lihtsalt üle. Abielusõrmuse aga panin vasakusse kätte ja kihlasõrmuse paremasse väiksesse sõrme. Mujale lihtsalt ei taha mahtuda enam. Hingata on ka raske kui veidi pikaliasendis olla. Ja naba ka ei näe enam hästi. Kõik mis sealt allapoole jääb on peidus.

Lisaks oli täna öösel selline tunne, et laps keeras ennast jälle tuharseisu. Nüüd jälle muretsen. Kolmapäeval kurdan oma muret arstile ka ja eks siis näis. Enne luksus ka veidi ja see tundus ka ülevalpool olevat. Ma ikka leian põhjuse miks muretseda.

dekreedis nüüd

Nüüd olen siis nädala dekreedis olnud. Kodus sellest ikka ainult ühe päeva. Lihtsalt on ikka veel nii palju lõpetamata asju. Ühe päeva olen täitsa kodus olnud, üksi, nii et ema ka siin ei ole. Ja sel päeval oli hull laiskus peal. Lõpuks tegin valmis voodipesukomplekti. Ostsin rohelise kanga siniste mesimummudega. Kodus olles siis õmblesin üle väga pika aja. Muidu olen heegeldanud ka tekikest. Üks motiiv päevas, et liiga kiiresti valmis ei saaks :D

eile tõime kolaruumist metallvoodi ka tuppa. Harutasime metallvõre raami küljest lahti ja nüüd ootab voodi puhastamist ja ülevärvimist. Siis tuleb puuraamiga madrats sinna osta ja on lapse toas olemas ka koht kus mina ise magada/ istuda/pikutada vms saan. Selline päris vana voodi on. Eesti ajast vast. madratsi ostan aga siis kui dekreedi rahad käes on. Dekreedi lehe saan alles reedel ja siis vast jõuan samal päeval selle ka raamatupidajale viia.

Eile käisime Mariliniga Jääboileri kontserdil. Laps enamuse ajast müttas ka ringi. Vahepeal hakkas luksuma, ei teagi kas see on hea märk või halb. Natsa muretsesin, et muusika suht vali oli. Aga lõpuks nägin, et ei olnudki ainus kõhukesega. See veidi rahustas, et mõni teine julgeb ka ikka kõhutibu valju muusika juurde tuua. Muidu oli kontsert äge. Isegi istuda saime.

Täna käisime siis ultrahelis ja ämmaka visiit oli ka. Esmaspäeval andsin proovid ära.

Nii tore oli oma tibu jälle näha. Ultraheli pilt oli palju segasem seekord. Näo tundsin ikka ära ja südame aga kõik muu oli väga segane. Seda nägin kuidas ta suud liigutas. Togimise peale hakkas ise ka vastu togima. Alguses just mõtlesin, et vist magab teine, aga siis ikka askeldas ringi. Seekord palusin juba alguses pilti ka. Midagi õnnestus saada ka ikka. Kui tead mis pildil on, siis on aru ka saada :P Kaaluks öeldi meile 1800 (vastab 31+ nädalatele). Ja nüüd juba kolmas kord pakuti tüdrukut. Ju ta siis ikka tüdruk on. Ja asendiks on ikka tuharseis. Ämmakas ütles, et kui järgmiseks visiidiks pole ennast ümber keeranud, siis saadetakse välisele ümberkeeramisele. See pisi 50% õnnestuma. Ise kavatsen ka hakkata last veenma pea allapoole keerama. Keisrit küll ei taha. Aga eks tal on veel aega ka päris palju.

Ja hemoglobiin oli mul nüüd madalaks muutunud. Kästi rauda sööma hakata. Enne küsisid, et kas ma juba söön ja et kas ma liha ikka söön. Ütlesin, et liha eriti ei suuda süüa ja varem ju see näitaja korras olnud. Nüüd siis sõin esimese rauatableti ära.

Lisaks läksin palvega, et dekreedi aeg nädalajagu ettepoole tõsta. nemad kohe väitsid, et ei saa varasemaks, ainult hiljemaks. Ma siis vaidlesin vastu, et mismõttes ei saa varasemaks. et eelmisel korral ju öeldi et saab, ma ise ju valisin alguses 5 nov kuupäevaks. Siis nad arvutasid, et kuna mul 30 nädalat täis saab. Ülla-ülla täna saigi. Siis jäid nõusse, et võin varem ka ikka jääda koju. Ehk siis 29 okt. Pärast vaatasin, et vererõhk (mida nad samal ajal mõõtsid) oli ka kohe 10 pügala võrra kõrgem kui tavaliselt :P Mõne asjaga kohe tekitatakse probleeme juurde onju.

Ja täna hakkasin mõtlema, et tegin esimese rasedustesti ju 13 ja reedel :P ei tea kas see kuskil siin on juba kirjas.