kollektiivpuhkused...

Eile käisin siis arstil. Registratuuris tehti mulle rasedakaart ja läksin ukse taha ootama. Kui ämmakas välja tuli vaatas suurte silmadega, et mis ma seal ootan. Tuli välja, et sama aeg oli kahele inimesele antud. Ja loomulikult olin mina see kes justkui ei omanud aega. Aga näitasin seda lehekest kus aeg kirjas on ja siis ei öeldud enam midagi. Sain veel veidi oodata ja siis kutsuti mind sisse. Muidugi kuidagi veidi selline nukker tunne tekkis sellisest jamast. Kabinetis sain vastata hulgale erinevatele küsimustele, mõõdeti vererõhku, epk ja vöö ümbermõõtu. Praktikant püüdis viimaste päevade järgi paika panna raseduse suuruse ja ülla ülla sai kuidagi 14+5. Mina ikka korrutasin, et 10+3 on. Ja siis nad ei suutnudki seisukohta võtta, et mis see õige on ( leidsin uh ka kus oli kirjas sama asi mis mina ütlesin). Arst oli kabinetist ära ja otsutati teda oodata. Pärast hakkasin ise mõtlema, et ta pidi lihtsalt mööda panema kuu ajaga ja valesti arvutama. Sest nädalaid lugedes antud kuupäevast sain mina 11+. Veel üks tore üllatus oli, et kuna uh järjekorrad on kuu aega, siis mind ei saagi kuklavoldi mõõtmisele saata. Täitsa nõme sest nii lootsin kõhubeebit näha (et temaga ikka kõik ok on). LA jaoks pandi uh aeg juba nüüd kirja augusti alguseks. Loomulikult unustasin küsida et kuidas ma duphastoni edasi võtan. Aga nüüd mõtlen, et kui otsa saavad siis enam ei võta. Kui uuesti määrima hakkab, siis tegutsen edasi. Ei tea kas see on hea mõte või mitte.

Kuklavoldi jaoks sain aga erakliinikusse 15.06 hommikuks aja. Maksab muidugi korralikult aga usun et asi on seda väärt. Andrus tuleb ka siis kaasa. Arst pakkus et ta võiks ise mul 12 juuni mõõta aga siis olen Eestist ära :(

Täna on eriti kehv olla olnud. Hommikul olin tusane-unine, siis hakkas veel kõht valutama ja iiveldas ka mõnusalt. Pärast lõunat hakkas parem õnneks.

Mullid kutsuvad

Nüüd oleme edukalt linnast maale kolinud ja naudime igapäevast bussisõitu. Väsimus on muidugi seetõttu veelgi suuremaks muutunud. Enam ei iivelda üldse aga söögiisu ka nagu ei ole. Lihtsalt ei kutsu midagi sööma. Iga lõuna on selline piin et tahaks midagi aga lihtsalt ei tundu miski piisavalt hea. Lasanje on muidugi ikka menüüst väljas. Eile ja täna ka on olnud metsik isu mineraalvee järgi. Aga neid õigeid ei ole kuskilt leida. Ainult vichy ja bonaqua. Aga värska ja borjom mida tegelikult tahaks ja mis on selle õige maitsega, vot neid ei ole kuskil näha. Aga mullid on nii kutsuvad. Lõunaks jõin miskid vichy vett.

Tegime ka esimese pildi kõhust. Mitte et midagi veel oluliselt välja paistaks aga lihtsalt et võrrelda. Lugesin seda Libero raamatut ja seal on need pildid. Siis Andrus tahtis minust ka sellise teha. Muidugi väike punu on ees olemas. Õhtul suurema hommikul väiksem. Eks see miskil hetkel kaob ära enne kui õige kõht olema saab. Aga nii meeldiv on mõte kõhukesest.

Kolmapäeval arstile ja siis saab igasuguseid küsimusi küsida ja veidi kindlust ka taas

Stress möödas ja tagasi tööl

Nüüd siis närveldamine möödas ja perekonnanimi vahetatud (eile hommikul kirjutasin muidugi sinisele lehele automaatselt vana nime :P). Oli alguses ikka väga stressirikas päev aga kõik läks täitsa hästi ja tundus, et oli lõbus ka kõigil.

Reedel käisin veel arstil ka. Kõhuelanik oli 14 mm pikk ja kenasti olid näha ka käed-jalad. Nii tore on teda kasvamas näha. Seekord küsisin endale ka pildi kaasa. Tablette võtan edasi. Määrinud rohkem ei ole. Enne 30ndat pean veel vist käima arstil, sest tablad saavad otsa.

Pühapäeval tegime hullu tembu ja ostsime vankri. Mõtlesin küll et liiiga vara aga samas hakkasin mõtlema, et hetkel on raha ja pigem on see ebausk ebatervislik. Nüüd on kodus roheline xlander. Ise oleksin midagi mahedamat ostnud aga Andrusele meeldis ja mulle ka tegelt.

Ja iiveldanud enam eriti ei ole. Vahel ainult kui kõhu päris täis söön on paha olla. Lasanjet ikka näha ei taha.

Kiusab ainult väike külmetus. Kurk on veidi valus ja pea on paks otsas ja valutab. Uni on ka metsik. Tööl on niiii raske olla.

mis värvi on armastus..

Viimased paar päeva olen mõelnud, et kui ei peaks praegult kodus olema, siis ei jõuaks küll pulmadeks kõike valmis. Eile võtsin väikse ostutuuri ette pärast kohtumist pulmaisaga ja siis pakkisin komme eraldi krõbiseva kile sisse. Täna printisin nimesildid ka ja lisasin kommidele. Mõned asjad on veel osta. Homme hommikul lähen lilli ostma. Ja püüan veel mõned ostud ära teha. Skännima on ka vaja minna.

Tundub, et kõik teised on rohkem närvis kui mina. Ema helistab juba pidevalt et midagi küsida või öelda pulmade kohta. Andrus on täitsa närvis. Kohe kahju on temast.

Täna helistati lõpuks ka mööblirendist. Vabandati, et olevat veidi tõbine olnud. Aga olime juba otsutanud, et kulutame selle raha muude asjade peale ja kasutame olemasolevaid pikki laudu.

Rasedusest ka. Määrimisega tundub nüüd möödas olema. Ostsin täna teise paki duphastoni ka välja. Täna ei ole enam iiveldanud ka. Juba mitu päeva olen suutnud külmiku ukse lahti teha ilma et peaksin iiveldust kannatama selle pärast. Eks reedel ole näha kas oleme jälle kasvanud.

Mäluga on ikka suuremat sorti probleemid tekkimas. Eile jäi jälle rohi vahele. Öösel kui põis endast märku andis tuli õnneks meelde. Hommikul aga otsustasin, et kirikusse minema ei hakka, Maxile saan meili saata ja lilleseadjale helistada. Kurb ainult, et sünnipäeva laulu mulle ei lauldud. Kõigi nende aastate jooksul pole mul kunagi sel ajal õnnestunud ennast kohale vedada. Täna pidi olema ka kohtumine Meegoga et laulatusega seotud asjad paika panna. Lükkasime selle edasi homse õhtu peale.

Seega magasin õndsalt hommikul edasi. Ellie ronis mulle kaissu. Mõtlesin,et enne mina ei tõuse kui tema üles ärkab. Aga kassiga pole mõtet selles osas võistelda. Kell oli pool kaks ja tema põõnas ikka veel. Mind aga kutsus loodus ja andsin alla.

Eile toimus arvatavasti viimane kurgipuude istutamine. Andruse vanemad tulid ka. Võtsid meid hommikul linnas peale. Enne käisime veel toidupoes ja puukoolis. Ostsime tammepuu ära. Istutamine läks uskumatult kiirest. Kella kolmeks oli valmis. Rahvast oli ka seekord rohkem kui tavaliselt. Mina tundsin ennast hästi ja enamjaolt lihtsalt vaatasin kuidas teised tööd teevad. Vahepeal andsin kastist taimi kätte. Õhtuks tundsin küll et pingutasin veidi liiga palju sest olin suht väsinud. Õhtul käisime ka luba kurepuu juurde minekuks küsima. Väga lahkelt lubati meid läbi aia minna (lillerohke ilus aed on seal). Andrus mõõtis puu ka enamvähem üle. Üks linnuke jälle kirjas.

Juba kolmas arstilkäik

täna hommikul läks uni 6 am ära. Vedasin ennast voodist välja ja käisin dušši all. Siis ronisin arstile. Seal sain veidi seletada et kes ma olen ja mis ma tahan. Kõrval istus tädi kellel oli küll (arvan) hea lõhnaõli aga minule oli see järjekordne lõhn mis iivelduse hullemaks tegi. Mõne aja pärast anti mulle saateleht ultrahelisse. Seal oli päris meeldiv tädi kes küll kohe hakkas kasutama väga keerulisi sõnu (pärast tõlkisin, et ta ütles, et on emakasisene rasedus ja süda lööb). Pikkust oli tal juba 8 mm ja ühe täpikese asemel oli näha kahte täpikest (pea ja keha siis). Tähtajaks öeldi 23.12 ehk siis täitsa jõulubeebi. Ühesõnaga tibuga on kõik korras. Seda miks määrib (ikka määrib), ei osanud öelda ei uh tädi ega mu enda arst. Määrati mind veel nädalakeseks koju ja tablasid kirjutati ka. Öeldi, et nemad saavad ainult jälgida, et rasedus suureneb kenasti. Reedel lähen jälle. Tööga läheb raskeks (sõltutakse minust ju suht palju) aga laps on ikka olulisem. Vähemalt tunneb tema ennast hästi ja kasvab kenasti.

kirun ennast

Kirun ennast. Unustasin esmaspäeva õhtul tablad linna ja ise olime maal. Lootsin ise et kuna uh tundus kõik korras, siis vast pole hullu. Teisip hommikul aga oli prun ollus platsis. ja hoopis tugevamalt kui pühap. Helistasin Anule ja ta leidis transpordi ja tõi rohud maale. Vahele jäigi ainult üks tablet. Määrib aga siiani. Lootsin, et ikka jääb järgi (varem on ju jäänud) aga vist on ainult vähemaks jäänud veidi. Helistasin siis hommikul arstile. Sain sinise lehe ja nüüd olengi kodus voodis. ütles, et kui reedeks pole järgi jäänud, siis kindlasti tema juurde minna. Mõnevõrra annab kindlust, et tablasid nüüd korralikult võtan. Aga ikka teeb kurvaks. Vähemalt oli hommikul metsik iiveldus ja nõrkus peal. Tundsin, et ei suuda püstigi seista. Eks püüame tugevad olla ja mitte liigselt muretseda. Loodame, et reedeks korras ja tibu ikka elus ja kasvab.