kurdan kurdan kurdan

mõtlesin et kurdaks veidi. Nüüd on siis 4 nädalat tähtajani. Ja tunne on küll selline, et võiks juba varsti ära sündida. Laps surub väääga tugevalt paremal ribidesse ja väga raske on leida asendit, kus valus ei oleks. Vetsus käimised on ka tihedaks muutunud. Küljekeeramine ja voodist välja saamine on omaette ettevõtmine. Mitteüldse lihtne ja tavaliselt peab sealt otse vetsu suunduma või tuleb väike toonus sellepeale kallale. Käed on ka juba mitu nädalakest paistes. Jalad õnneks muret ei valmista. Vahel on need ka paistes aga see läheb lihtsalt üle. Abielusõrmuse aga panin vasakusse kätte ja kihlasõrmuse paremasse väiksesse sõrme. Mujale lihtsalt ei taha mahtuda enam. Hingata on ka raske kui veidi pikaliasendis olla. Ja naba ka ei näe enam hästi. Kõik mis sealt allapoole jääb on peidus.

Lisaks oli täna öösel selline tunne, et laps keeras ennast jälle tuharseisu. Nüüd jälle muretsen. Kolmapäeval kurdan oma muret arstile ka ja eks siis näis. Enne luksus ka veidi ja see tundus ka ülevalpool olevat. Ma ikka leian põhjuse miks muretseda.

dekreedis nüüd

Nüüd olen siis nädala dekreedis olnud. Kodus sellest ikka ainult ühe päeva. Lihtsalt on ikka veel nii palju lõpetamata asju. Ühe päeva olen täitsa kodus olnud, üksi, nii et ema ka siin ei ole. Ja sel päeval oli hull laiskus peal. Lõpuks tegin valmis voodipesukomplekti. Ostsin rohelise kanga siniste mesimummudega. Kodus olles siis õmblesin üle väga pika aja. Muidu olen heegeldanud ka tekikest. Üks motiiv päevas, et liiga kiiresti valmis ei saaks :D

eile tõime kolaruumist metallvoodi ka tuppa. Harutasime metallvõre raami küljest lahti ja nüüd ootab voodi puhastamist ja ülevärvimist. Siis tuleb puuraamiga madrats sinna osta ja on lapse toas olemas ka koht kus mina ise magada/ istuda/pikutada vms saan. Selline päris vana voodi on. Eesti ajast vast. madratsi ostan aga siis kui dekreedi rahad käes on. Dekreedi lehe saan alles reedel ja siis vast jõuan samal päeval selle ka raamatupidajale viia.

Eile käisime Mariliniga Jääboileri kontserdil. Laps enamuse ajast müttas ka ringi. Vahepeal hakkas luksuma, ei teagi kas see on hea märk või halb. Natsa muretsesin, et muusika suht vali oli. Aga lõpuks nägin, et ei olnudki ainus kõhukesega. See veidi rahustas, et mõni teine julgeb ka ikka kõhutibu valju muusika juurde tuua. Muidu oli kontsert äge. Isegi istuda saime.