kurdan kurdan kurdan

mõtlesin et kurdaks veidi. Nüüd on siis 4 nädalat tähtajani. Ja tunne on küll selline, et võiks juba varsti ära sündida. Laps surub väääga tugevalt paremal ribidesse ja väga raske on leida asendit, kus valus ei oleks. Vetsus käimised on ka tihedaks muutunud. Küljekeeramine ja voodist välja saamine on omaette ettevõtmine. Mitteüldse lihtne ja tavaliselt peab sealt otse vetsu suunduma või tuleb väike toonus sellepeale kallale. Käed on ka juba mitu nädalakest paistes. Jalad õnneks muret ei valmista. Vahel on need ka paistes aga see läheb lihtsalt üle. Abielusõrmuse aga panin vasakusse kätte ja kihlasõrmuse paremasse väiksesse sõrme. Mujale lihtsalt ei taha mahtuda enam. Hingata on ka raske kui veidi pikaliasendis olla. Ja naba ka ei näe enam hästi. Kõik mis sealt allapoole jääb on peidus.

Lisaks oli täna öösel selline tunne, et laps keeras ennast jälle tuharseisu. Nüüd jälle muretsen. Kolmapäeval kurdan oma muret arstile ka ja eks siis näis. Enne luksus ka veidi ja see tundus ka ülevalpool olevat. Ma ikka leian põhjuse miks muretseda.

dekreedis nüüd

Nüüd olen siis nädala dekreedis olnud. Kodus sellest ikka ainult ühe päeva. Lihtsalt on ikka veel nii palju lõpetamata asju. Ühe päeva olen täitsa kodus olnud, üksi, nii et ema ka siin ei ole. Ja sel päeval oli hull laiskus peal. Lõpuks tegin valmis voodipesukomplekti. Ostsin rohelise kanga siniste mesimummudega. Kodus olles siis õmblesin üle väga pika aja. Muidu olen heegeldanud ka tekikest. Üks motiiv päevas, et liiga kiiresti valmis ei saaks :D

eile tõime kolaruumist metallvoodi ka tuppa. Harutasime metallvõre raami küljest lahti ja nüüd ootab voodi puhastamist ja ülevärvimist. Siis tuleb puuraamiga madrats sinna osta ja on lapse toas olemas ka koht kus mina ise magada/ istuda/pikutada vms saan. Selline päris vana voodi on. Eesti ajast vast. madratsi ostan aga siis kui dekreedi rahad käes on. Dekreedi lehe saan alles reedel ja siis vast jõuan samal päeval selle ka raamatupidajale viia.

Eile käisime Mariliniga Jääboileri kontserdil. Laps enamuse ajast müttas ka ringi. Vahepeal hakkas luksuma, ei teagi kas see on hea märk või halb. Natsa muretsesin, et muusika suht vali oli. Aga lõpuks nägin, et ei olnudki ainus kõhukesega. See veidi rahustas, et mõni teine julgeb ka ikka kõhutibu valju muusika juurde tuua. Muidu oli kontsert äge. Isegi istuda saime.

Täna käisime siis ultrahelis ja ämmaka visiit oli ka. Esmaspäeval andsin proovid ära.

Nii tore oli oma tibu jälle näha. Ultraheli pilt oli palju segasem seekord. Näo tundsin ikka ära ja südame aga kõik muu oli väga segane. Seda nägin kuidas ta suud liigutas. Togimise peale hakkas ise ka vastu togima. Alguses just mõtlesin, et vist magab teine, aga siis ikka askeldas ringi. Seekord palusin juba alguses pilti ka. Midagi õnnestus saada ka ikka. Kui tead mis pildil on, siis on aru ka saada :P Kaaluks öeldi meile 1800 (vastab 31+ nädalatele). Ja nüüd juba kolmas kord pakuti tüdrukut. Ju ta siis ikka tüdruk on. Ja asendiks on ikka tuharseis. Ämmakas ütles, et kui järgmiseks visiidiks pole ennast ümber keeranud, siis saadetakse välisele ümberkeeramisele. See pisi 50% õnnestuma. Ise kavatsen ka hakkata last veenma pea allapoole keerama. Keisrit küll ei taha. Aga eks tal on veel aega ka päris palju.

Ja hemoglobiin oli mul nüüd madalaks muutunud. Kästi rauda sööma hakata. Enne küsisid, et kas ma juba söön ja et kas ma liha ikka söön. Ütlesin, et liha eriti ei suuda süüa ja varem ju see näitaja korras olnud. Nüüd siis sõin esimese rauatableti ära.

Lisaks läksin palvega, et dekreedi aeg nädalajagu ettepoole tõsta. nemad kohe väitsid, et ei saa varasemaks, ainult hiljemaks. Ma siis vaidlesin vastu, et mismõttes ei saa varasemaks. et eelmisel korral ju öeldi et saab, ma ise ju valisin alguses 5 nov kuupäevaks. Siis nad arvutasid, et kuna mul 30 nädalat täis saab. Ülla-ülla täna saigi. Siis jäid nõusse, et võin varem ka ikka jääda koju. Ehk siis 29 okt. Pärast vaatasin, et vererõhk (mida nad samal ajal mõõtsid) oli ka kohe 10 pügala võrra kõrgem kui tavaliselt :P Mõne asjaga kohe tekitatakse probleeme juurde onju.

Ja täna hakkasin mõtlema, et tegin esimese rasedustesti ju 13 ja reedel :P ei tea kas see kuskil siin on juba kirjas.

Nüüd on siis aknaviimistlused ära tehtud. Meie toas on vaja veel tapeedi servad korda seada ja õige värviga üle värvida. Nädalavahetusel äkki jõuame tapeedi panemise ka ära lõpetada. Siis saaks see tuba ka jälle puhtaks ja saaks mööbli sinna sisse tõsta.

Muud teadaanded siis sellised, et kõht varjab ära selle mis sealt all pool olema peaks. Peegel on nõutud abivahend kui midagi näha sooviks. Tume joon, mis hetkel on nabani ja naba ümber, on hakanud liikuma ka nabast ülespoole hästi õrnalt on aimatav. Mulle meeldib see joon. Laps on vist ikkagi veidi viltu kõhus, pea paremal pool ribides. Ikka suht pidevalt surub ennast sinna vastu nii et ebamugav on. Ja luksuma on ta ka tuntavalt hakanud. Päris tükk aega vahel on sellist tuksumist tunda kõhus. Täitsa kahju hakkab temast kui ta ikka tükk aega hüppab seal. Aga armas on see, kuidas ta ennast vastu kätt vahel surub kui kõhtu katsuda (just seda peakest mis ribidesse vajutab).

Varem kirjutasin, et kõik riided on justkui olemas. Aga üleeile ikkagi käisin kaubamajas lasteriideid vaatamas ja seal oli nö sari selliseid neutraalsetes värvides riideid, mis kenasti ka kokku sobisid (püksid, pluusid, bodyd ja kombed). Rippusid seal ääretult nunnud pehmest velvetist sipupükste moodi püksid. Heledamad pruunid. Niisiis on nüüd meil sahtlis ka sellised püksid ja valge pluus mõmmidega. Mõnusad on nad sellepärast ka, et sobivad suht kõigi teiste riietega kokku. Ma just vaatasin, et kõik riided on nii erinevad, et kombineerida neid on suht raske. Nüüd siis sammuke asja parandamise poole. Sokke ja mütse on veel vaja osta. Mütse valides olen alati nii nõutu millegipärast.

Nädalapärast on meil UH ka. siis saame oma väikest tibu näha jälle.

Nüüd siis asjad sellises seisus, et tapeet on toas ära võetud, plekid värviga üle käidud ja aknad ka vahetatud. Ootame ainult viimistlejaid, et saaks seest ilusaks ka seinad jälle. Meie tuba on nüüd nii avar ja valge. Aknad tunduvad palju suuremad kui enne. Mulle meeldib. Tundub, et soojem on ka ikka.

Nädalavahetusel tegin beebiriietes inventuuri ja avastasin suureks üllatuseks, et tegelikult on kõik riided, mida alguses vaja võiks minna, juba olemas. Talvekombe on veel vaja osta. Aga see ootab järgmist kuud. Varsti on kootud püksid ka valmis. Kampsun on juba olemas. Siis veel müts ka teha ja sokid (lasen emal äkki kududa kui ta nõus on).

Tibu ise on tubli aktiivne, teab kus emme roided on. Aga otseselt ta ei löö mind. Pigem lihtsalt keerab ennast ja liigutab sujuvalt. Vahepeal on täitsa õõvastav tunne. Eriti kui käsi vastu kõhtu hoida. Aga enam ei saa aru mis pidi ta kõhus on. liigutused on ikka naba ümbruses ja paremal pool justkui. Nii loodan, et ta ikka teab, et peab lõpuks pea allapoole keerama.

Remont stardiootel

Pühapäeval käisime ehituspoes tapeete uurimas. Leidsime ka ühe, mis täitsa meeldis. Niisiis mõõtsime toa üle ja eile ostsime selle tapeedi ära. Selline oranž pressitud lilledega. Porte on ka lilledega aga heledal taustal. Nädalavahetusel, kui jõuab, organiseerime mööblit ümber, et saaks toa tühjaks ja saaks kunagi remondiga alustada. Akna ümbruses saame tapeedi seina panna vist alles pärast akende paigaldust. Loodan et see ikka septembris juhtub.

Lisaks sellele kõndisime veel poes ringi ja korvis lõpetasid uus postkast, hunnikus kevadlille seemneid, üks jäätis, kanarbiku taimed (trepil ei kasva midagi hetkel ju) ja lillepott. Siis hakkas hirmus ja otsustasin ära põgeneda enne kui veel midagi leian mida vaja oleks. Tegelikult oleksin ostnud ka uued põrandaliistud lapse tuppa aga Andrus arvas et need ei mahu autosse ära. Lisaks leidsin endale kingapoest ka sügisjalanõud. Enam ei peagi paljajalu olema :)

Tipsust ka veidi. Reedel käisime valvearstil. Kõht valutas koledasti ja mõtlesin kontrollis ära käia. Saadeti UH tegema. Vaadati kõik kenasti üle. Näidati profiilis pead ka - oli nii nunnu. Ja pakuti endiselt tüdrukut. Nüüd juba hakkan vaikselt uskuma - kaks erinevat arsti siiski. Mõõtude järgi oli laps siis juba 25+ (tegelikult oli 23+6). Ehk siis tubli kasvaja. Kaaluks pakuti 800 g. Aga kõik oli korras - täitsa terve rase. Läksime siiski koju puhkama. Võtsin ühe no-spa ja õhtuks oli kõhuvalu kadunud. Beebi ise müttab ringi. Eile oli selline teistmoodi liigutus. Käsi oli kõhu vastas ja siis tundsin kuidas selgelt eristatav käsi või jalg liikus tugevalt vastu mu kätt. Ei olnud selline ebamäärane lainetus või müks. Ääretult eriline tunne jäi sellest.

Laup tegime küttepuid. Meie emaga vedasime neid riita ja Andrus lõhkus ja lõikas. Õhtuks ei suutnud üldse kõndida enam - selg oli ikka tulivalus. Ja väikesed toonuseasjad käisid ka. Niisiis puhkasin. Pühapäev oli täitsa puhkepäev.

Vaheinfot

Paisun ägedalt. Kõht on kõvasti üle naba juba ja kaugel pole vist see aeg kui ribid ja kopsud oma osa liigutustest tunda saavad. Naba liigub ka vaikselt välja poole. Laps ise on päeval suht rahulik. Vahepeal ikka annab endast märku. Nüüd just pool tundi tagasi tegi mõned tugevamad liigutused. Muidu on õhtuti ja öösel ka vahel möllamist tunda. Ja juba ikka täitsa kõvasti. Kui käsi kõhule panna, siis lööb vastu. Issile lööme ka aga siis rahuneme maha suht kiiresti.

Eelmisel nädalal käisin ka auras võimlemas. Pole kunagi varem nii palju rasedaid koos näinud. Ja trenn võttis ikka sügavamalt hingama. Aga tore oli. Sel nädalal ei jõua aga järgmisel kavatsen jälle minna.

Tervis annab ka tunda, et miski lisaraskus on kanda. Istudes muutub selg nii ruttu valusaks et jube lausa. Raske on kuueni õhtul tööd teha. Muidu on täitsa ok olla. Viimasel nädalal oli aga nii umbne ja palav õues, et lihtsalt hingata oli raske, lihtsalt polnud õhku. Nüüd on ilmad jahedamaks läinud ja veidi lihtsam olla.

Põksimisest

Eile õhtul kodus tegelesin pingsa kõhujälgimisega. Lamasin voodis ja vaatasin kõhtu. Katsusin ka veidi. Paremal pool naba oli ikka see kõvem muhuke - pea siis. Aga siis läks asi täitsa käest ära. Silmnähtavalt tekkis vasakule poole kõhtu selline suuuuuuur muhk. Laps keris ennast täie hooga sinna ja siis näitas vist kui suur ta tegelikult on. Kõht lainetas nii mis hirmus. Põksimist oli nii paremal kui vasakul pool. enamus siiski vasakul pool. Nii äge oli vaadata kuidas ta tegutseb seal. keerutas ennast ja siputas. Lõpuks kadus see suur muhk ära ja kõht muutus jälle ühtlasemaks. Ise mõtlesin veel, et olen ikka üks kiuslik emme - vahepeal veidi togisin ka teda. Mitte kõvasti aga nii et ta vastu põksis. Nüüd hommikul on ta jälle aktiivne. siblib ringi juba tunnikese aktiivselt. Kui mul juba praegult nii tugevalt need liigutused on, mis siis küll veel paari kuu pärast toimub... Võimalik, et veidi on süüdi ka kofeiiniannus mis ma eile ja täna tarbinud olen. Maitsesin koolat ja nüüd ei suuda enam loobuda. Väike pudel on laual. Ja maitseb super.

Ah jaa. Ja naba on ka ikka kuidagi väga viltu. Paremale poole reisima läinud.

Suvekad

Nädalavahetusel olid firma suvepäevad. Kõiepealt 4 tundi bussis. Bussijuht arvas, et ta ei tee enne peatust kui Järvakandis. Mis tähendas, et mina sain 3 tundi mõelda, et kas jõuan või mitte. Vahepeal oli tibul muidugi vaja oma jalg tugevalt vastu põit suruda ka. Aga siis sain kurjaks ja bussijuht tegi peatuse. Bussipeatuses kus esimese hooga vaatasin, et polegi ju kuhugi põõsastesse minna. Oli üks kraav ja suht läbipääsmatu tihnik. Aga ronisin sinna tihnikusse siis ja näitasin teistele oma peput. Bussijuhi plaanitud peatus oli aga äge. Seal taheti vetsu eest krooni saada. Tagasisõit oli umbes samas stiilis aga mina polnud eriti vedelikku tarbinud. Igastahes imelik bussijuht oli.

Suvepäevad ise olid täitsa OK. Tegevustest ma osa eriti võtta ei saanud - püstiseistes paadis sõita ei taha, sukelduda ei saanud, kanuutada, süstaga sõita ja puuotsa ronida ka väga ei soovinud. Niisiis vaatasin kuidas teised askeldasid. Õhtul kuulasime valjemat muusikat. Järgmisel päeval avastasin, et tips on ennast teistpidi keeranud kogu selle möllu peale. Enam ei olnud pea paremal pool vaid vasakul. Nüüd on ennast tagasi liigutanud traditsioonilisse asendisse.

Lõpuks lasin suvepüksid ka lühemaks teha, et oleks selle kuumaga midagi selga panna. Kõht muudkui paisub. Külili magades juba jääb ka veidi ette. Peab ettevaatlikult ennast asetama ja liigutama. Voodist püsti tõusmine on lihtsalt raskemaks ja ebamugavamaks muutunud. Öösel on ka läbi une lapse askeldamist tunda. Eile õhtul togisin teda veidi. Sellepeale hakkas mind vastu togima. Mitte kõhu suunas aga sissepoole ja allapoole. Järelikult on iseloomu :)

Ja rinnad on ka ikka metsikult paisunud. Ehk siis on minu jaoks ideaalmõõdus nüüd. Aga noh jah, kaua see ideaal ikka püsib.

Olen veidi aktiivsemalt ostlemisega ka tegelenud. Eelkõige lihtsalt vaatan riideid, mis praktilised ja/või ilusad tunduvad. Eile nägin aga beebitarvete kotti, x-landeri oma. Täpselt sama värvi mis vanker. Vahelduseks veidi suurem ost. Järgmisel kuul saame kummuti ka kätte ja siis on eraldi koht kuhu lapse asju paigutada. Turvahälle oleme ka käinud vaatamas. Lihtsalt et palju maksavad ja kuidas tunduvad. Vist ikka ostame maxi cosi oma. Kes teab, äkki tekib vajadus häll raamile panna.

Tütreke siis..

Täna käisime siis nö kogu perega looteanatoomias. Saime teada mis pidi pisike kõhus paikneb, vaadati kõik asjad üle pealaest jalatallani sõna otseses mõttes. Ja üllatusmoment oli ka ikka. Nimelt tahab ta tüdruk olla. Votsiis sisetunnet. Saime kaasa pildi näokesest mis sai tehtud küll palju suurema kiiruga kui kuklavoldi mõõtmisel. Ikka hoopis teine suhtumine oli. Mitte et midagi kurta saaks või tahaks.

Liigutusi tunneme me juba paar nädalat. Nüüd ka kõhupealt kenasti liikumist näha ja tunda. Issi saab ka õhtuti mükse tunda. Eile õhtul tundsin paremal pool mingit kõvemat asja ka. Täna sain teada et see on pea. Tibu nimelt diagonaalselt kõhus. Jalad allapoole suunatud veidi. Ametlikult siis ristiseis. Nüüd siis tean, et need suuremad põksud on jalgadega antud.

Septembris tahaks minna 3D ultrahelisse ka veel. Lihtsalt moepärast ja uudishimust ja et vaadatakse vast veelkord kõik organid üle.

Kasvame

Täna käisin siis vastuvõtul. Kõigepealt sain auto parkimisega mässata (polnud münte ju). Parkisin lihtsalt haigla ette. Vererõhk tõusis sellest vist ka veidikene. Sisse sain kohe. Seekord ei olnudki sama aega teisele antud. Mõõdeti vererõhku (120/60) kõhu ümbermõõtu ja epk. Kõht oli kasvanud ning sellest järeldati et ka laps kasvab. Andsin üle ka fotoseeria kuklavoldi mõõtmisest. Teada sain double testi tulemused - negatiivsed täitsa. Aga igaks juhuks sain veel korra verd anda selleks. Üldvere andsin ka ja uriiniproovi topsikese sain kaasa. Muud ei olnudki. Kaal oli pool kilo väiksem kui eelmisel korral (sõin küll hommikul) aga sellest mingit probleemi ei tehtud - kästi maasikaid süüa kindlasti. Järgmine kord lähengi looteanatoomiasse ja pärast seda paari päeva pärast ämmaka juurde jälle. Nii tahaks juba liigutusi tunda. Tean küll et vara veel aga olen selline kärsitu.

Mäed taas nähtud

Nii nüüd on siis Horvaatias käidud ja puhkus läbi. Miskeid probleeme tervisega ei olnud. Kartsin küll veidi sest jube kuumus oli seal ja treppidest sai ka ikka mõnuga ronitud.

15ndal käisime kuklavolti mõõtmas. Näidati meile päris kaua aega kõhuelanikku tegutsemas. Nii vahvalt siputas seal jalgu ja käsi, haaras endast kinni ja oli muidu aktiivne tegelane. Saime kena pildi ka. Kuklavolt oli korras. Julgeti isegi öelda, et midagi väga punnitab välja ja esimese hooga pakuti meile poega. Äkki sisetunne ei veagi alt. Aga eks ta liiga vara on praegult midagi kindlalt seal näha.

Järgmisel nädalal lähen taas oma arsti visiidile. Proovin sellel hommikul korralikult süüa, et kaal väga palju langenud ei oleks. Juurde ei tule veel midagi aga pendeldan seal 49kg peal +/-

Nii tahaks juba tunda liigutusi sest hetkel ei ole enam üldse raseda tunnet. Paha ei ole, kõht ka veel väga välja ei punnita (suurem on muidugi). Vahel on ainult raske olla kõhus ja mõned valutorked. Viimases ultrahelist tekkis ka selline uskumatuse tunne, et kas see tegelane seal ekraanil tõesti elab minu kõhus. Ekraanil oli ta nii reaalne aga muidu kuidagi uskumatu.

pahur valvearst aga head uudised

Hakkasin ikka kartma, et ei ole hea tabletid niisama ära jätta. oma arsti kätte ei saanud ja teisipäeval käisin ikka valvearstil. registratuurist sain teada, et mu arst ikkagi ei ole puhkusel kuid teisip-kolmap teda ei ole. Niisiis valvearstile. Kui sisse sain siis võttis mind seal vastu suht pahur arst, kes oli pahane, et ma ikka oma arstiga asju korda ei ajanud, et rasedakaardil ei ole kogu infot peal ja et miski testi saatekiri ei olnud mulle edasi antud. Kõigepealt tahtis ta üldse kuulata et kas süda üldse lööb. Viis mu uh'sse nokitses seal veidi (tegi mulle ka suht haiget) ja tuvastas südamelöögid. pilt mille ta välja printis oli siiani kõige segasem. Punktide järgi sain aru kus laps seal on. Oli 42mm pikk. Nii et täitsa tublilt kasvab. Kirjutas mulle siis ühe karbi välja ja palus oma arstiga veel suhelda. Kritiseeris ka et ma reisile lähen. Käisin siis veel verd andmas ja läksin suht vastakate tujudega tööle. Hea et mulle selline arst ei sattunud. Aga samas oli hea kuulda, et süda ikka lööb ja kõik korras. Poole tunni pärast helistan arstile ja loodetavasti saan veidi suhelda ka. Küsin selle testi saatekirja kohta ka. 15 lähme ikka kuklavoldile ka. Siis saan vast ise ka beebit liikumas näha ja et kuidas ta seal on. Andrus ka näeb siis et mis kõhus toimub.

Hea uudis tänasest päevas on, et tegin ARKis teooria eksami ära. Sõidu teen ülejärgmisel nädalal. Hommikul oleksime pea aegu bussist maha jäänud. Saime veidi joosta ja pärast tundsin, et kõhule see üldse ei meeldinud. Aga nüüd on ok olla. ainult mõningased gaasid möllavad. Varsti saan massaasi minna nautima.

kollektiivpuhkused...

Eile käisin siis arstil. Registratuuris tehti mulle rasedakaart ja läksin ukse taha ootama. Kui ämmakas välja tuli vaatas suurte silmadega, et mis ma seal ootan. Tuli välja, et sama aeg oli kahele inimesele antud. Ja loomulikult olin mina see kes justkui ei omanud aega. Aga näitasin seda lehekest kus aeg kirjas on ja siis ei öeldud enam midagi. Sain veel veidi oodata ja siis kutsuti mind sisse. Muidugi kuidagi veidi selline nukker tunne tekkis sellisest jamast. Kabinetis sain vastata hulgale erinevatele küsimustele, mõõdeti vererõhku, epk ja vöö ümbermõõtu. Praktikant püüdis viimaste päevade järgi paika panna raseduse suuruse ja ülla ülla sai kuidagi 14+5. Mina ikka korrutasin, et 10+3 on. Ja siis nad ei suutnudki seisukohta võtta, et mis see õige on ( leidsin uh ka kus oli kirjas sama asi mis mina ütlesin). Arst oli kabinetist ära ja otsutati teda oodata. Pärast hakkasin ise mõtlema, et ta pidi lihtsalt mööda panema kuu ajaga ja valesti arvutama. Sest nädalaid lugedes antud kuupäevast sain mina 11+. Veel üks tore üllatus oli, et kuna uh järjekorrad on kuu aega, siis mind ei saagi kuklavoldi mõõtmisele saata. Täitsa nõme sest nii lootsin kõhubeebit näha (et temaga ikka kõik ok on). LA jaoks pandi uh aeg juba nüüd kirja augusti alguseks. Loomulikult unustasin küsida et kuidas ma duphastoni edasi võtan. Aga nüüd mõtlen, et kui otsa saavad siis enam ei võta. Kui uuesti määrima hakkab, siis tegutsen edasi. Ei tea kas see on hea mõte või mitte.

Kuklavoldi jaoks sain aga erakliinikusse 15.06 hommikuks aja. Maksab muidugi korralikult aga usun et asi on seda väärt. Andrus tuleb ka siis kaasa. Arst pakkus et ta võiks ise mul 12 juuni mõõta aga siis olen Eestist ära :(

Täna on eriti kehv olla olnud. Hommikul olin tusane-unine, siis hakkas veel kõht valutama ja iiveldas ka mõnusalt. Pärast lõunat hakkas parem õnneks.

Mullid kutsuvad

Nüüd oleme edukalt linnast maale kolinud ja naudime igapäevast bussisõitu. Väsimus on muidugi seetõttu veelgi suuremaks muutunud. Enam ei iivelda üldse aga söögiisu ka nagu ei ole. Lihtsalt ei kutsu midagi sööma. Iga lõuna on selline piin et tahaks midagi aga lihtsalt ei tundu miski piisavalt hea. Lasanje on muidugi ikka menüüst väljas. Eile ja täna ka on olnud metsik isu mineraalvee järgi. Aga neid õigeid ei ole kuskilt leida. Ainult vichy ja bonaqua. Aga värska ja borjom mida tegelikult tahaks ja mis on selle õige maitsega, vot neid ei ole kuskil näha. Aga mullid on nii kutsuvad. Lõunaks jõin miskid vichy vett.

Tegime ka esimese pildi kõhust. Mitte et midagi veel oluliselt välja paistaks aga lihtsalt et võrrelda. Lugesin seda Libero raamatut ja seal on need pildid. Siis Andrus tahtis minust ka sellise teha. Muidugi väike punu on ees olemas. Õhtul suurema hommikul väiksem. Eks see miskil hetkel kaob ära enne kui õige kõht olema saab. Aga nii meeldiv on mõte kõhukesest.

Kolmapäeval arstile ja siis saab igasuguseid küsimusi küsida ja veidi kindlust ka taas

Stress möödas ja tagasi tööl

Nüüd siis närveldamine möödas ja perekonnanimi vahetatud (eile hommikul kirjutasin muidugi sinisele lehele automaatselt vana nime :P). Oli alguses ikka väga stressirikas päev aga kõik läks täitsa hästi ja tundus, et oli lõbus ka kõigil.

Reedel käisin veel arstil ka. Kõhuelanik oli 14 mm pikk ja kenasti olid näha ka käed-jalad. Nii tore on teda kasvamas näha. Seekord küsisin endale ka pildi kaasa. Tablette võtan edasi. Määrinud rohkem ei ole. Enne 30ndat pean veel vist käima arstil, sest tablad saavad otsa.

Pühapäeval tegime hullu tembu ja ostsime vankri. Mõtlesin küll et liiiga vara aga samas hakkasin mõtlema, et hetkel on raha ja pigem on see ebausk ebatervislik. Nüüd on kodus roheline xlander. Ise oleksin midagi mahedamat ostnud aga Andrusele meeldis ja mulle ka tegelt.

Ja iiveldanud enam eriti ei ole. Vahel ainult kui kõhu päris täis söön on paha olla. Lasanjet ikka näha ei taha.

Kiusab ainult väike külmetus. Kurk on veidi valus ja pea on paks otsas ja valutab. Uni on ka metsik. Tööl on niiii raske olla.

mis värvi on armastus..

Viimased paar päeva olen mõelnud, et kui ei peaks praegult kodus olema, siis ei jõuaks küll pulmadeks kõike valmis. Eile võtsin väikse ostutuuri ette pärast kohtumist pulmaisaga ja siis pakkisin komme eraldi krõbiseva kile sisse. Täna printisin nimesildid ka ja lisasin kommidele. Mõned asjad on veel osta. Homme hommikul lähen lilli ostma. Ja püüan veel mõned ostud ära teha. Skännima on ka vaja minna.

Tundub, et kõik teised on rohkem närvis kui mina. Ema helistab juba pidevalt et midagi küsida või öelda pulmade kohta. Andrus on täitsa närvis. Kohe kahju on temast.

Täna helistati lõpuks ka mööblirendist. Vabandati, et olevat veidi tõbine olnud. Aga olime juba otsutanud, et kulutame selle raha muude asjade peale ja kasutame olemasolevaid pikki laudu.

Rasedusest ka. Määrimisega tundub nüüd möödas olema. Ostsin täna teise paki duphastoni ka välja. Täna ei ole enam iiveldanud ka. Juba mitu päeva olen suutnud külmiku ukse lahti teha ilma et peaksin iiveldust kannatama selle pärast. Eks reedel ole näha kas oleme jälle kasvanud.

Mäluga on ikka suuremat sorti probleemid tekkimas. Eile jäi jälle rohi vahele. Öösel kui põis endast märku andis tuli õnneks meelde. Hommikul aga otsustasin, et kirikusse minema ei hakka, Maxile saan meili saata ja lilleseadjale helistada. Kurb ainult, et sünnipäeva laulu mulle ei lauldud. Kõigi nende aastate jooksul pole mul kunagi sel ajal õnnestunud ennast kohale vedada. Täna pidi olema ka kohtumine Meegoga et laulatusega seotud asjad paika panna. Lükkasime selle edasi homse õhtu peale.

Seega magasin õndsalt hommikul edasi. Ellie ronis mulle kaissu. Mõtlesin,et enne mina ei tõuse kui tema üles ärkab. Aga kassiga pole mõtet selles osas võistelda. Kell oli pool kaks ja tema põõnas ikka veel. Mind aga kutsus loodus ja andsin alla.

Eile toimus arvatavasti viimane kurgipuude istutamine. Andruse vanemad tulid ka. Võtsid meid hommikul linnas peale. Enne käisime veel toidupoes ja puukoolis. Ostsime tammepuu ära. Istutamine läks uskumatult kiirest. Kella kolmeks oli valmis. Rahvast oli ka seekord rohkem kui tavaliselt. Mina tundsin ennast hästi ja enamjaolt lihtsalt vaatasin kuidas teised tööd teevad. Vahepeal andsin kastist taimi kätte. Õhtuks tundsin küll et pingutasin veidi liiga palju sest olin suht väsinud. Õhtul käisime ka luba kurepuu juurde minekuks küsima. Väga lahkelt lubati meid läbi aia minna (lillerohke ilus aed on seal). Andrus mõõtis puu ka enamvähem üle. Üks linnuke jälle kirjas.

Juba kolmas arstilkäik

täna hommikul läks uni 6 am ära. Vedasin ennast voodist välja ja käisin dušši all. Siis ronisin arstile. Seal sain veidi seletada et kes ma olen ja mis ma tahan. Kõrval istus tädi kellel oli küll (arvan) hea lõhnaõli aga minule oli see järjekordne lõhn mis iivelduse hullemaks tegi. Mõne aja pärast anti mulle saateleht ultrahelisse. Seal oli päris meeldiv tädi kes küll kohe hakkas kasutama väga keerulisi sõnu (pärast tõlkisin, et ta ütles, et on emakasisene rasedus ja süda lööb). Pikkust oli tal juba 8 mm ja ühe täpikese asemel oli näha kahte täpikest (pea ja keha siis). Tähtajaks öeldi 23.12 ehk siis täitsa jõulubeebi. Ühesõnaga tibuga on kõik korras. Seda miks määrib (ikka määrib), ei osanud öelda ei uh tädi ega mu enda arst. Määrati mind veel nädalakeseks koju ja tablasid kirjutati ka. Öeldi, et nemad saavad ainult jälgida, et rasedus suureneb kenasti. Reedel lähen jälle. Tööga läheb raskeks (sõltutakse minust ju suht palju) aga laps on ikka olulisem. Vähemalt tunneb tema ennast hästi ja kasvab kenasti.

kirun ennast

Kirun ennast. Unustasin esmaspäeva õhtul tablad linna ja ise olime maal. Lootsin ise et kuna uh tundus kõik korras, siis vast pole hullu. Teisip hommikul aga oli prun ollus platsis. ja hoopis tugevamalt kui pühap. Helistasin Anule ja ta leidis transpordi ja tõi rohud maale. Vahele jäigi ainult üks tablet. Määrib aga siiani. Lootsin, et ikka jääb järgi (varem on ju jäänud) aga vist on ainult vähemaks jäänud veidi. Helistasin siis hommikul arstile. Sain sinise lehe ja nüüd olengi kodus voodis. ütles, et kui reedeks pole järgi jäänud, siis kindlasti tema juurde minna. Mõnevõrra annab kindlust, et tablasid nüüd korralikult võtan. Aga ikka teeb kurvaks. Vähemalt oli hommikul metsik iiveldus ja nõrkus peal. Tundsin, et ei suuda püstigi seista. Eks püüame tugevad olla ja mitte liigselt muretseda. Loodame, et reedeks korras ja tibu ikka elus ja kasvab.

Arstil käidud

Eile olime just maale jõudnud ja veidi remontigi teinud kui avastasin, et on veidi määrinud. Pesu oli ka veidi määrdunud. Lutsud jõudsid ka kohe sinna ning võtsime ette reisi valvetuppa. Andrus tuli kaasa. Tehti mulle läbivaatus ja uh. Tuvastati, et olen 6+1 ja 4mm tibuga. Südametööd näha veel ei olnud kuid arst sellest ka numbrit ei teinud. Kirjutas mulle toetavad tabletid välja. Saime näha oma väikest kõhubeebit. Andrus nägi ehk isegi paremini kuna mina püüdsin paigal olla ja kõhulihaseid lõdvalt hoida.

Täna oli korraline arstivisiit. Näitasin arstile eile saadud paberit ning tema tundis veidi muret, et südant näha ei olnud. Läksime siis tagasi sinna samasse ruumi ja tegime uue uh. Siis oli kenasti südant ja selle tuksumist näha. Seekord nägin ma ise ka väga kenasti kuidas tuksub ja kus asub. Pilti aga kahjuks ei saanud :( sest polnud mille peale printida. Aga olin nii rõõmus, et kõik korras oli. Sain ka vereproovi anda ja juhised uriiniproovi jaoks. Libero raamat anti ka.

Järgmine aeg on täpselt kuu aja pärast. Siis saan ka rasedakaardi.

Täna hommikul on isegi OK olla. Iiveldab vähem. Süüa ma muidugi eriti ei jõudnud/suutnud.

Arstile

Niisiis. võtsin end kokku ja uurisin veidi perekoolis, et kas 13 nädal arstile hiljaks ei jää. Seal tuli ettepanek, et ma eraldi uh aja paneksin endale kohe pärast arsti aega (et saaks ikka kuklavolti mõõta jms). Helistasin siis täna kliinikumi ja kui mu jutt oli ära kuulatud sain hoopis esmaspäevaks aja arsti juurde, kelle juurde olingi kõigepealt aega küsinud :). Nüüd on muidugi väike hirm sees. Mõtlesin, et ostan veel ühe testi ja vaatan kas ikka on kaks tugevat triipu. Siis on ehk veidi rahulikum olla esmaspäevani. Samas ei julge ka... äkki ei ole... ohh, ma ikka selline paanitseja :D Aga vähemalt ei pea uudiste jaoks juuni kuuni ootama.

Täna hommikul hakkasin suure hooga tegema masinas võilebu. Eile ostsime pitsamaitseainet ja uhasin seda ka ikka sinna vahele. Aga kui masinast võileiva lõhna tulema hakkas, oli see kõike muud kui meeldiv lõhn. Süüa ma seda ei suutnudki. Iiveldas jubedalt. Samas välja ei tahtnud midagi tulla. Lihtsalt paha oli. Siis sõingi Elliega koos paar kiivit ära ja võileivad jäid kappi ootama.

LÕpuks olmeti on reede.

Öösel oli väga rahutu magada. Võimalik, et sellest, et aken oli kinni ja õhku vähe. Aga väga kurvaks teeb, et päeval ja õhtul olen väsinud olnud aga hommikul läheb uni liiga vara ära.

Hommikul ja eile õhtul ka sai vaadata kuidas Emmi oma kaussi valvas. Istus kausis ja uuris sealt maailma. Ellie oli vist veidi solvunud ja käis ja virutas käpaga (mänguliselt siiski). Nii kui Emmi teda lähenemas nägi tuli kohe selline ründevalmis nägu pähe. Aga muidu on väga rahulolev, et tal on kauss kus pikutada.Eks peab neile tegema mingid ilusamad ja mugavamad pesad.

Täna on kõhus olnud selline kiskuv tunne. Nagu keegi sikutaks nabast :P Samas tõi see kaasa omamoodi väiksed õnnemolekulid. Et keegi pisike kasvab.

Eriti rõõmustav on see, et suguvõsas on ka teisi lapseootajaid. Minu vennanaine on vaid mõned kuud minust ees. Ja Nele käib kõhukesega ringi.

Alustame siis

Mõtlesin, et oleks ju tore kirjutada nende 9 kuu kogemused kuhugi üles, et oleks tore hiljem lugeda, mida olen mõelnud või tundnud erinevatel hetkede.

Tänaseks päevaks on möödunud täpselt nädal esimesest kahe triibuga testist, kaks päeva mitteoodatavate päevade ärajäämisest. Andrus arvas, et võiks kirjutada kuhugi ka et kuna täpselt teste tegin. Kokkku sai neid siis kolm (sest ega esimesi kahte ei uskunud).

Esimene siis: 13 aprill (reede kõigele lisaks) oli õrna teise triibuga. kuid siiski päris triip
Teine 15 aprill. See test sai tehtud kuna 13nda lõunal tuli miskit pruuni asja mis väääga ära ehmatas. Loodan, et ikka on kõik korras.
Kolmas eile ehk 18 aprill.

Nüüd olen ma juba kindel, et olen lapseootel aga ikkagi suht uskumatu. Läks ju ainult 2 kuud proovimist. Eile käisin ka Toomel arstile aega võtmas. Ääretult meeldiv tädi oli registratuuris. Rõmustas koos minuga. Aja sain 13 juuniks. Imestasin ka, et kas veidi hiljaks ei jää. Selle peale öeldi, et kui probleeme ei ole siis on täitsa ok aeg. Nüüd ma siis ootan. Enne saab pulmad ära pidada ja isegi Horvaatias käia.


Enesetunne on täitsa tavaline. Kõht veidi valutab. Ühe korra olen tundnud, et toit tahtis välja tulla aga muidu on täitsa tavaline olemine. Hektel peaks olema 5+